Kui rahvusvaheline meditsiiniuuring reastas riigid vaagnaelundi allavaje esinemissageduse järgi, jäi Eesti üllatuslikult esikolmikusse, koos Venemaa ja Valgevenega. Skaala teises otsas, kõige madalamate näitajatega, olid Guatemala, Küpros ja Nepal.
See leid pärineb 2022. aastal ajakirjas Frontiers in Public Health avaldatud uuringust, mis põhines Global Burden of Disease 2019 andmetel. Teadlased analüüsisid vaagnaelundite allavajega seotud haiguskoormust ja selle muutumist aastatel 1990–2019 kokku 195 riigis.
Tegu ei olnud küsitlusega, kus naised ise oma sümptomitest rääkisid, ega uuringuga, kus kõiki osalejaid ühesugusel viisil läbi vaadati. Kasutati eri riikidest pärinevaid terviseandmeid ning nende põhjal loodud statistilisi hinnanguid. Seetõttu ei näita tulemus otseselt, kui suurel osal Eesti naistest on allavaje, vaid Eesti kohta arvutatud vanuse järgi standarditud uute juhtude hinnangulist määra.
Miks Eesti selles võrdluses nii kõrgel kohal on, uuring otseselt ei selgita. Tulemust võivad mõjutada nii tegelikud riskitegurid kui ka riikide erinevused andmete kogumises, diagnooside kodeerimises ja olemasolevate terviseandmete kvaliteedis. Uuringu autorid ise rõhutavad, et nende erinevuste tõttu tuleb riikide võrdlusi tõlgendada ettevaatusega.
See ei muuda aga põhisõnumit: vaagnaelundite allavaje on sage ja sageli varjatud naiste tervise probleem.
Mis on vaagnaelundite allavaje?
Vaagnaelundite allavaje ehk prolaps tähendab, et üks või mitu vaagnas paiknevat elundit – emakas, põis või pärasool – vajub oma tavapärasest asendist allapoole ning võib sopistuda tupekanali suunas.
Allavaje võib anda endast märku:
- raskus- või survetundena alakõhus või tupes
- tundena, nagu oleks tupes midagi ees
- nähtava või tuntava väljavõlvumisena tupeava juures
- põie või soole mittetäieliku tühjenemise tundena
- sümptomite süvenemisena päeva lõpuks, pikalt seistes või suurema koormuse järel
Samas ei tähenda iga läbivaatusel leitav anatoomiline muutus seda, et naisel on tugevad sümptomid või ta vajab ravi. Allavaje sageduse hinnangud erinevadki palju sõltuvalt sellest, kas arvesse võetakse naise enda tunnetatud vaevusi või günekoloogilisel läbivaatusel nähtavat muutust. Mõnes käsitluses leitakse läbivaatusel teatav allavaje kuni umbes pooltel sünnitanud naistest, kuid sümptomaatilist allavajet esineb märksa vähem.
Allavaje ei tähenda automaatselt operatsiooni
Allavaje võib kujuneda eri eluetappidel. Riski võivad suurendada rasedused ja sünnitused, vanusega seotud muutused, ülekaal, krooniline köha ning tegevused, millega kaasneb korduv suur kõhusisese rõhu tõus. Uuringus oli suurim haiguskoormus üle 50-aastaste naiste seas.
Diagnoos ei tähenda siiski automaatselt, et tuleb loobuda treeningust või valmistuda operatsiooniks. Paljudel juhtudel saab sümptomeid leevendada ja keha paremini toetada sobivate harjutuste, koormuse juhtimise, tualetiharjumuste parandamise, füsioteraapia või pessaariga. Vajadusel on üheks ravivõimaluseks ka operatsioon.
Kõige olulisem on mõista, milline on just Sinu olukord ja mida Sinu keha vajab. Ainult korraldusest „tee rohkem Kegelit” ei pruugi piisata, oluline on ka vaagnapõhja koostöö hingamise, kõhulihaste ja igapäevase koormusega.
Allavajest võib rääkida ilma paanikata
Eesti kõrge koht rahvusvahelises statistikas ei tähenda, et Eesti naiste keha oleks kuidagi kehvem. Küll aga näitab see, et allavaje on teema, millest tasub rohkem ja avatumalt rääkida.
Kui tunned raskus- või survetunnet, märkad muutusi tupes või ei tea, kas Sinu sümptomid on tavapärased, siis 27. augustil toimuval tasuta vebinaril „Allavajest ilma paanikata” räägin:
- mida allavaje tegelikult tähendab
- milliseid sümptomeid tähele panna
- kas ja kuidas võib allavajega treenida
- millal võivad aidata harjutused või pessaar
- millal tasub pöörduda füsioterapeudi või arsti poole
Saad selged vastused ja esimesed praktilised sammud, millega oma keha juba praegu toetada.
Allikas: Wang B, Chen Y, Zhu X, Wang T, Li M, Huang Y jt. “Global burden and trends of pelvic organ prolapse associated with aging women: an observational trend study from 1990 to 2019.” Frontiers in Public Health, 2022, 10:975829.
