2023. aastal kaitsesin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis lõputöö, milles uurisin küsimust, mis mind tookord kliinilises töös järjest rohkem huvitas: kas PCOS-i sümptomite puhul loeb lisaks liikumise mahule ka treeningu ülesehitus ja ajastus?
Üldsõnaline soovitus „liigu rohkem ja söö vähem“ tundus ikka ja jälle liiga lihtsa vastusena seisundile, mis mõjutab korraga hormoonsüsteemi, ainevahetust, menstruatsioonitsüklit, enesetunnet ja sageli ka naise suhet oma kehaga.
Võrdlesin 16 nädala jooksul rahvusvahelistele liikumissoovitustele vastavat aeroobset treeningut ja hormoonvõimlemise harjutusi. Viimastes ühendati vaagna ja puusade rütmiline liikumine, hingamine, aktiivne pingutus ning lõdvestus. Uuringus osales 29 naist: 20-l oli diagnoositud PCOS ja üheksal esines mitu sündroomiga seostuvat sümptomit.
Mida uuring näitas?
Aeroobse treeningu grupis vähenes statistiliselt oluliselt puusaümbermõõt. Teistes mõõdetud näitajates toimus samuti muutusi, kuid need ei saavutanud väikese valimi puhul statistilist olulisust.
Hormoonvõimlemise grupis vähenesid statistiliselt oluliselt kehamass ja kehamassiindeks. Samuti vähenes PMS-i esinemine ning paranes menstruatsioonitsükli regulaarsus.
Valim oli väike, mistõttu ei saa selle uuringu põhjal väita, et hormoonvõimlemine ravib PCOS-i või sobib alati paremini kui teised treeningud. Tulemused viitasid siiski sellele, et treeningu ülesehitus võib olla oluline ning seda küsimust tasub suuremates uuringutes edasi uurida.
Kolm aastat hiljem sai PCOS uue nime
2026. aasta mais avaldas The Lancet rahvusvahelise konsensuse, millega polütsüstiliste munasarjade sündroom ehk PCOS nimetati ümber polüendokriinseks metaboolseks munasarjasündroomiks ehk PMOS-iks.
Uus nimi ei tähenda, et avastati uus haigus. See kirjeldab senisest täpsemalt, et tegemist ei ole ainult munasarju ja viljakust puudutava seisundiga. PMOS võib mõjutada ainevahetust, insuliinitundlikkust, hormoonsüsteemi, nahka, vaimset tervist ja pikaajalisi terviseriske.
Vana nimetus juhtis tähelepanu munasarjades nähtavatele niinimetatud tsüstidele. Tegelikult on need enamasti folliikulid, mitte haiguslikud tsüstid. Neid võib esineda ka naisel, kellel sündroomi ei ole, ning kõigil PMOS-iga naistel ei ole omakorda sellist munasarjapilti.
Seetõttu võis liiga munasarjakeskne nimetus aidata kaasa olukorrale, kus teisi sümptomeid ei osatud omavahel seostada.
PMOS ei avaldu kõigil ühtemoodi
Ühel naisel on pikad ja ebaregulaarsed menstruatsioonitsüklid. Teisel on tsükkel näiliselt korrapärane, kuid esineb akne, tugevam karvakasv või juuste hõrenemine. Kolmas jõuab diagnoosini alles rasestumisraskuste tõttu. Neljas märkab esmalt kaalutõusu, väsimust või tugevat näljatunnet.
Just seepärast ei saa PMOS-i taandada ainult tsüklihäirele, ülekaalule või rasestumisega seotud probleemidele. Samuti võib see esineda normaalkaalus naisel.
Miks „söö vähem ja liigu rohkem“ ei ole piisav?
Paljudel PMOS-iga naistel esineb insuliiniresistentsus. See tähendab, et rakud ei reageeri insuliinile piisavalt tõhusalt ning organism peab veresuhkru reguleerimiseks tootma rohkem insuliini.
Insuliini kõrgenenud tase võib mõjutada munasarjade hormoonide tootmist ja suurendada androgeenide hulka. Insuliiniresistentsusega võivad kaasneda tugev nälg, magusaisu, söögijärgne väsimus ja raskus kehakaalu reguleerimisel.
Kui söögiisu, küllastustunnet ja energiakasutust mõjutavad hormonaalsed ning ainevahetuslikud tegurid, ei saa tulemuste puudumist taandada tahtejõule. Ometi on paljud naised enne diagnoosini jõudmist proovinud erinevaid dieete ja treeningukavasid ning tundnud lõpuks süüd, et nad ei ole olnud piisavalt tublid.
Toitumine ja liikumine on PMOS-i puhul olulised, kuid naine vajab üldise korralduse asemel täpsemat nõu: milline liikumine talle sobib, millise koormusega alustada ning kuidas toetada lihaste tööd, ainevahetust ja taastumist.
Mida uuemad uuringud liikumise kohta ütlevad?
2025. aastal avaldatud metaanalüüs koondas 15 randomiseeritud uuringut. Selle tulemuste järgi parandas struktureeritud treening PMOS-iga naistel kehamassiindeksit, insuliiniresistentsuse näitajaid, aeroobset võimekust ja elukvaliteeti. Selget mõju reproduktiivfunktsioonile selles analüüsis ei leitud.
See kinnitab, et liikumine on PMOS-i tervikliku käsitluse oluline osa. Samas ei ole endiselt olemas üht kõigile sobivat treeningukava. Koormuse valikul tuleb arvestada naise sümptomite, senise aktiivsuse, une, stressitaseme, terviseseisundi ja igapäevaeluga.
Kus on minu koht selles pildis?
PMOS-i diagnoosimine ja ravimravi kuuluvad naistearsti, endokrinoloogi või perearsti pädevusse. Nende poole tasub kindlasti pöörduda, kui tunned ennast eelnevas kirjelduses ära.
Ravimid võivad olla vajalikud ja liikumine ei asenda meditsiinilist ravi. Samas ei pea jääma lihtsalt diagnoosi või ravimite mõju ootama. Sobiva liikumisega saab tegeleda paralleelselt.
Füsioterapeudina saan aidata hinnata sinu senist aktiivsust, koormustaluvust, hingamist ning kõhu-, vaagna- ja puusapiirkonna tööd. Selle põhjal saab koostada harjutuskava, mis ei lähtu üldisest soovitusest „liigu rohkem“, vaid sinu keha, sümptomite ja igapäevaelu tegelikest vajadustest.
Kui tunned ennast selles loos ära, aruta oma sümptomeid arstiga. Personaalse harjutuskava koostamiseks oled oodatud minu vastuvõtule. Vaatame koos, millisest liikumisest võiks just sinu kehale kõige rohkem kasu olla.
👉 Broneeri aeg vastuõtule online-kalendris
Allikad: Teede HJ, Bahri Khomami M, Moran L jt. Polyendocrine metabolic ovarian syndrome, the new name for polycystic ovary syndrome: a multistep global consensus process. The Lancet. 2026;407(10545):2329–2339; Ristal, K. (2023). Hormoonvõimlemise ja aeroobse treeningu mõju polütsüstiliste munasarjade sündroomi sümptomitele 18–45aastaste naiste hulgas. Tartu Tervishoiu Kõrgkool; Wang jt (2025), Nursing & Health Sciences.
