Skip to main content

Mida on vaja teada hormoonidest? Milliseid probleeme tekitavad hormonaalsed häired ja kuidas märgata, et oled ohus? Hormonaalsele tervisele ja sisenõresüsteemi tasakaalustavale toitumisele keskenduv arst Natalja Zubareva tutvustab oma raamatus “Hormoonide valss” seitset peamist hormooni, mille tasemete stabiilsus on meie heaolu vundamendiks.

Isegi kui tead meditsiinist sama vähe kui baleriin kosmoserakettide projekteerimisest, siis on asju, mille teadmine on eluliselt oluline. Niisiis, saage tuttavaks − hormoonide valsi esisolistid meie kehas: kortisool, insuliin, östrogeen ja kilpnäärmehormoonid. Kui meie hormonaalsüsteem on korras, esitavad hormoonid oma partiid laitmatult ja keerlevad organismis kindlas süsteemis, luues harmooniat ja toetades homöostaasi. 

Homöostaas on lihtsalt öeldes see, kui Sul on stabiilne meeleolu ja kaal, magad korralikult, pead pingele hästi vastu, Sul on uhked paksud juuksed, tugevad küüned, klaar nahk, hea seedimine ning pole libiidoprobleeme. Niipea kui hormonaalsüsteemi mõjutatakse mõne teguriga, olgu selleks siis liigne suhkur või polüküllastamata rasva vähesus toidus, muutub hormoonide valss korratuks tvistiks või lausa breiktantsuks ja me tunneme kõike seda, mille kohta rahvakeeli öeldakse „sassis hormoonid“.

Tegureid, mis mõjutavad „sisemise tantsu“ tempot ja meloodiat, on tohutult palju. Ka tavaline unepuudus, bakteri- või viirusevastaste ravimite kasutamine, soolestiku mikrofloora tasakaalu rikkumine või depressiivsed mõtted võivad viia organismi täielikult tasakaalust välja. 

Organismi homöostaasi mõjutab seitsme peamise hormooni tase. Järgnevalt uurime, milliseid ebameeldivusi võib tekitada iga hormooni taseme muutus (tõus või langus). Selleks, et hormoonide tase tasakaalu viia, pole tingimata alati vaja ravimeid või toidulisandeid, alustuseks tasub püüda olukorda normaliseerida, süües spetsiaalselt valitud toiduaineid, millel on omadus taastada hormonaalset tasakaalu. 

Seitse hormooni, mille tase mõjutab homöostaasi 

  1. Kortisool 
  2. Insuliin 
  3. Testosteroon 
  4. Östrogeen 
  5. Kilpnäärme hormoonid
  6. Leptiin 
  7. Somatotropiin
hormoonid

1. Kortisool

Kortisool on hormoon, mida toodab neerupealis. Seda on kombeks pidada stressihormooniks, kuid samas on see ka energia- ja reipusehormoon. Just seepärast on väga oluline osata ohjata ööpäeva rütmi, et kortisoolist ei saaks „paha poiss“, vaid vastupidi, kui aitame sel head teha, on see hormoon meie hea tuju ja suure töövõime allikas. 

Suurenenud kortisoolitase toob kaasa vererõhu ja vere suhkrutaseme tõusu. Selle hormooni krooniliselt suur sisaldus veres viib neerupealise väsimuseni, mis toob kaasa kurnatuse ja kohmakuse tunde kehas, depressiooni, kiire vananemise, stressitaluvuse vähenemise, kaalutõusu, immuunsüsteemi nõrgenemise. 

Tunnused, mis viitavad suurenenud kortisoolitasemele:

  • Pidev ärevus ja põhjuseta rahutus. 
  • „Päästerõngas“ vöökohal, ehkki mujal on rasva ladestumine normaalne. 
  • „Ma teen kõike õigesti: teen trenni, söön mõistlikult, aga kaal ei vähene.“ 
  • Ärrituvus ja närvilisus, paanika. 
  • Soolaseisu, harvem magusaisu. 
  • Suutmatus stressiga toime tulla. 
  • Pearinglus ja värin (see võib olla ka adrenaliini liigtootmise tunnus koos madala kortisoolitasemega).
  • Käte värin (suurenenud kortisoolitaseme tavapärane tunnus). 
  • Kiirenenud või ebaühtlane südame rütm. 
  • Öised uneprobleemid. 
  • Sage meeleolu vahetumine või depressioon ning äkilised viha- ja raevusööstud. 
  • Suutmatus lõdvestuda ja õhtul halbadest mõtetest lahti lasta, halb uni. 
  • Nõrgad küüned ja/või nahaprobleemid, näiteks ekseem ja õhuke nahk. 
  • Kõrge vererõhk või vere suurenenud suhkrutase (või mõlemad). 
  • Mäluaugud ja tähelepanuhäired, eriti stressiolukorras. 
  • Madal libiido. 

2. Insuliinitase

Organismi loomulik reaktsioon toidu sattumisele suhu on vere glükoositaseme tõus. Vastukaaluks sellele eritab kõhunääre pisut insuliini sõltuvalt sellest, mida te sõite. Insuliin tegeleb vere suhkrutaseme reguleerimisega.

Insuliini peamine probleem on selles, et teatud tingimustel väheneb rakkude insuliini vastuvõtuvõime ja glükoositaseme normaliseerimiseks on vaja rohkem insuliini, tekib nn insuliiniresistentsus. Kõhunääre on sunnitud eritama üha rohkem insuliini ja ühel hetkel ei saa see enam hakkama; glükoositase veres tõuseb, jõudes diabeedieelsele või lausa diabeedi tasemele. 

Tunnused, mis viitavad kõrgele insuliinitasemele 

  • Täiskõhutunde puudumine ja pärast tugevat söömaaega vajadus peagi uuesti midagi näksida, pidev näljatunne ja soov süüa. 
  • Kehamassiindeks on üle 25. 
  • Tohutu magusaisu. 
  • Raske on söömist lõpetada või peatuda pärast üht portsjonit süsivesikuterikast toitu, nagu šokolaad, jäätis, friikartulid.
  • Suhkrutase veres tühja kõhu korral on normist suurem (norm on 3,3–5,5 mmol/l). 
  • Insuliinitase veres tühja kõhu korral on normist suurem (norm on 3–25 mIU/ml). 
  • Värin, rahutus- või ärritustunne söögikordade vahel. 
  • Naistel vööümbermõõt üle 89 cm (naba kõrguselt mõõdetuna) ja meestel üle 102 cm. 
  • Polütsüstiliste munasarjade sündroom, multifollikulaarsed munasarjad, ebaregulaarne menstruaaltsükkel, suurenenud karvakasv, tsüstid munasarjades. 
  • Viljatus. 
  • Kõrge vererõhk (üle 140/90). 
  • Tugev sügelus ja halvasti paranevad haavad.

3. Liiga palju testosterooni

Testosterooni on harjutud pidama meeste hormooniks, kuid normaalses naise organismis eritub seda teatud koguses samuti. Näiteks 20–39-aastase naise normaalne testosteroonitase on 0,13–3,09 pg/ml. Seda hormooni sünteesivad naistel munasarjad, meestel munandid ja neerupealis.

Testosteroon vastutab süsivesikute ja rasvade ainevahetuse, rasunäärmete töö ja libiido eest (märksa rohkem kui meestel), osaleb menstruaaltsükli reguleerimises, luukasvus kasvamise ajal, toetab lihaste toonust, samuti mõjutab meeleolu, heaolutunnet ja enesekindlust. 

Statistiliselt täheldatakse testosterooni liiga kõrget taset umbes 30% naistest. Just selle hormooni üleküllus toob kaasa akne, ebaregulaarse menstruatsiooni, ülemäärase karvakasvu kehal ja peas ning viljatuse. 

Liiga kõrge testosteroonitaseme tunnused 

  • Polütsüstiliste munasarjade sündroom, viljatus. 
  • Akne, põletikuline lööve. 
  • Liigne karvakasv rinnal, näol ja kätel. 
  • Juuste väljalangemine. 
  • Kaenlaaluse naha muutus: see on normaalsest nahast tumedam ja paksem. 
  • Papilloomid, eriti kaelal ja ülakehal. 
  • Hüper- ja hüpoglükeemia või ebastabiilne veresuhkru tase. 
  • Äkilisus ja ärrituvus, ülemäära agressiivne käitumine. 
  • Depressioon ja ärevus. 
  • Ebaregulaarne ja liialt pikk menstruaaltsükkel.

4. Liiga palju östrogeeni

Östrogeen vastutab ilusa ja naiseliku figuuri kujunemise eest, ladustades rasva puusade, tuharate ja rinnanäärmete piirkonda. Just tänu sellele ainele kasvavad neidudel teismeeas rinnad ning puusad muutuvad ümaraks. Tavaliselt räägitakse sellest hormoonist ainsuses − östrogeen. Tegelikult on see vale, sest östrogeenid on terve rühm hormoone, mille ehitusmaterjaliks on kolesterool: östradiool, östriool ja östroon. 

Peamiseks võiks selles kolmikus pidada östradiooli − just seda toodavad munasarjad ja see soodustab piisavalt pikka rasedust. Kui räägitakse östrogeenidest, peetaksegi enamasti silmas östradiooli. See hormoon ei vastuta mitte ainult sekundaarsete sootunnuste eest, piisava koguse östrogeenide korral hakkab kasvama emaka limaskest. Ettevalmistatud paks kiht on vajalik viljastatud munaraku kinnitumiseks. Östradiooli vaeguse korral on limaskest väga õhuke, mis toob kaasa menstruaaltsükli häired ja viljatuse. 

Kogu oma hädavajalikkuses ei too ka nende hormoonide üleküllus kaasa midagi head. Kust see tuleb? Organism võib seda ise ülemäärasel hulgal eritada, samuti võime seda saada väliskeskkonnast toidu või isegi veega. Teada on enam kui 700 ainet, mis võivad östrogeeni imiteerida ja organismi liigse hormoonide hulgaga saastata. 

Suurenenud östrogeenisisalduse võimalikud tunnused 

  • Meeleolukõikumine, PMS, ärrituvus, soov nutta, kerged närvivapustused ja ärevustunne. 
  • Müoom, endometrioos või valulik menstruatsioon
  • Rinnanäärmete suurenemine või nende tundlikkus. 
  • Tursed, vedelikupeetus. 
  • Tugev veritsus, muu hulgas ka menopausi ajal. 
  • Kiire kaalutõus, eriti puusadel ja tuharatel. 
  • Migreenid ja muud tüüpi peavalud. 
  • Punetav nägu. 
hormoonid: kortisool

5. Kilpnäärmehormoonide madal tase

Kilpnääre on äärmiselt oluline elund naise elus. Miks ainult naise? Aga kui sageli olete kohanud haige kilpnäärmega mehi? Väga harva. Statistika järgi on kilpnäärmehaigusi meestel kümme või rohkemgi kordi vähem kui naistel. 

Kilpnääre on tuntuim ainevahetuse reguleerija. See ei mõjuta ainult metabolismi, vaid timmib ka vererõhku, pulssi, hingamissagedust, kehatemperatuuri jne. Võttes arvesse, et kilpnääre juhib suurt hulka naise tervise osi, mõelge, kui tähtis on seda hoida ja hellitada.

Peaaegu igal teisel naisel võib tänapäeval täheldada „ainevahetuse kuninganna“ üht või teist häiret. Milles on põhjus? Kilpnäärme ülitundlikkuses, mida põhjustab naise eluviis. Olgu selleks unetud ööd, lahkuminekustress või külmkapi ründamine ajal, mil kõik meie keerulise organismi osad peaksid puhkama. 

Suhkru, konservantide, transrasvade üleküllus, esimeste ja viimaste kombinatsioon, üüratu kofeiinitarbimine, ülemäärane stressihormoonide ja insuliini hulk, õnnehormooni, une- ja veepuudus, rakkude dehüdreerumine – pea kõik, mida me teeme, mõjutab otseselt seda elundit. 

Sageli töötab kilpnääre liiga aeglaselt ega suuda tagada organismile piisavas koguses hormoone. Sellises olukorras kulutab organism energiat olulisematele ülesannetele, jättes juuste, naha ja soolestiku vajadused unarusse. Naised, kelle kilpnääre ei talitle piisavalt, kannatavad aeglase metabolismi käes: nad on rusutud, kõhukinnisusest vaevatud, võtavad kiiresti kaalus juurde ja neil on probleeme juuste, naha ja liigestega. 

Esineb ka kilpnäärme ületalitlust, mida kutsub esile näärme liigne hormonaalne aktiivsus. Liigne kilpnäärmehormoonide tase veres kutsub esile kõigi ainevahetusprotsesside kiirenemist.

Tunnused, mis viitavad kilpnäärme alatalitlusele 

  • Kuivad, põhusarnased juuksed, mis lähevad kergesti sassi ja langevad välja (välja võivad langeda ka ripsmed ja kulmude välimise kolmandiku karvad). 
  • Kuiv nahk, vähene higieritus, õhukesed ja haprad küüned. 
  • Loidus ja väsimus, eriti hommikuti, depressioon ja heitlik meeleolu (antidepressandid ei mõju). 
  • Aeglane kõne, võimalik ka kähe ja katkendlik hääl, aeglustunud ajutegevus ja pidurdunud mõtlemisprotsess, keskendumisraskused, loiud refleksid ja aeglane reaktsioon. 
  • Valulikud menstruatsioonid ja muud menstruatsiooniprobleemid, viljatus, raseduse katkemine ja enneaegne sünnitus.
  • Liigne kehakaal, millest pole võimalik vabaneda, vedelikupeetus. 
  • Soolegaasid, roojamine harvem kui kord päevas, soolestiku mittetäieliku tühjenemise tunne. 
  • Lihase- ja liigesevalu. 
  • Külmatunne või torkimine kätes ja jalgades, külma ja kuuma talumatus, võimalik, et ka külmatundlikkus (hakkad värisema enne teisi, ehkki olete alati soojalt riides). 
  • Kilpnäärme suurenemine ja neelamisraskused.

Loe lähemalt kilpnäärme tervise kohta.

6. Kõrge leptiinitase

Leptiini toodavad rasvarakud, selle mõjul väheneb söögiisu ja sellest tulenevalt ka toidu tarbimine, organismi energiakulu kasvab. See hormoon saadab ajju signaali, et meil on kõht täis. 

Aga nii veider kui see ka pole, leptiini ületootmise korral ei jõua täiskõhusignaal ajju: niisiis on täidlastel inimestel selle hormooni tase normist märgatavalt suurem. Lootused, mis pandi mõnda aega tagasi sünteetilisele leptiinile kui universaalsele salenemisvahendile, ei õigustanud end. Leptiini lisamine salenemist soodustavatesse preparaatidesse ei too kaasa mingit tulemust. 

Juhul kui vere leptiinitase on normaalne, püsib glükoositase veres normis, nii et organism saab piisavas koguses energiat ja ainevahetus toimub õigesti. Peale põhiülesande ehk energia tasakaalu reguleerimise ja korrigeerimise on leptiinil veel lisakohustusi: 

  • mõjutab viljakust; 
  • osaleb peaaju töös; 
  • osaleb immunsusprotsessides. 

Õigesti talitlev leptiinide eritamise süsteem kaitseb organismi patoloogilise toitumiskäitumise ehk buliimia ja anoreksia eest. 

Liiga kõrge leptiinitase viib järgmiste patoloogiliste seisunditeni: 

  • diabeet, mille põhjuseks on kõhunäärme insuliinitootmise vähenemine; 
  • veresoonte elastsuse vähenemine; 
  • trombide teke; 
  • südame-veresoonkonnahaiguste suurenenud risk. 

7. Somatotropiini madal tase

Somatotropiin ehk kasvuhormoon on igas mõttes väga oluline aine. See täidab paljusid funktsioone. Alustagem sellest, et somatotropiin soodustab valgusünteesi ja pidurdab valkude lagunemist, soodustab nahaaluse rasvakihi vähenemist, suurendab rasvapõletust ja lihasmassi osakaalu kasvu. Peale selle osaleb see hormoon süsivesikute ainevahetuses, kutsudes esile vere glükoositaseme märgatava tõusu veres ja olles üks insuliini vastandtoimeaineid. Kirjeldatud on lausa selle mõju kõhunäärme sisesekretoorsetele saartele, immuunsust virgutavat efekti, luukoe kaltsiumi omastamise soodustamist ja toimet paljudele teistele organismi protsessidele. 

Somatotropiin ehk STH kontrollib organismi kolesteroolitaset. STH vaeguse korral võivad tekkida ateroskleroos, insuldilaadsed seisundid või muud südame-veresoonkonnahaigused. 

STH osaleb kollageeni tootmises, see on vajalik, et naha seisund oleks normaalne. Kui tekib STH defitsiit, hakkab nahk kiiresti elastsust kaotama ja vananema. 

Väga oluline on STH kaalu vähendamisel. Ööune ajal osaleb STH lipiidide lagundamisel. Kui somatotropiini tase on väike, tekib sageli ülekaal. 

Lastel mõjutab STH luude kasvu ja ühes sellega kogu kehapikkust. Täiskasvanutel vastutab see aga luude tugevuse eest, aitab kudedel ja lihastel olla vastupidav ja tugev. 

STH normaalse taseme puhul tunneb inimene end energilise ja rõõmsana. 

Somatotropiinvaegus kutsub esile depressiooni ja lööb ülalkirjeldatud protsessid tasakaalust välja.

Kuidas edasi?

Nüüd, kui peamised hormoonid ja nende tasakaalu puudumisel tekkivad probleemid on selgeks tehtud, siis kuidas elada nii, et kogu see hormoonikuhi tasakaalu saada? Mida süüa? Hingake sügavalt ja lõdvestuge: tegelikult pole kõik sugugi nii keeruline, kui esmapilgul paistab. On olemas loomulikud ja looduslikud meetodid, mis võimaldavad ohjata kõiki hormoone, mille toimest organismile rääkisime.

Raamat „Hormoonide valss“ on ainulaadne naiste terviseentsüklopeedia. Sellest saab teada, kuidas

  • alandada kaalu;
  • vabaneda unetusest;
  • korrastada menstruaaltsüklit;
  • saada ilus nahk, küüned ja juuksed;
  • tegutseda lennukalt ja saada lõputu energiavaru.

Lihtsas keeles vastused kõige olulisematele naise tervist, hormoonide tasakaalu ja hormonaalseid probleeme puudutavatele küsimustele.

Raamatu autor Natalja Zubareva on arst, kes on spetsialiseerunud hormonaalsele tervisele ja sisenõresüsteemi tasakaalustavale toitumisele.

Allikas:
N. Zubareva – “Hormoonide valss